Meie kooli õpetajate ühises arutelus sündis mõte organisèerida vestlusõhtuid, mis pakuvad võimalusi korraks argipäevarutiinist eemalduda, koos olla ja mõtteid jagada. 30. aprillil toimunud maagiline vestlusõhtu oli juba teine selline kohtumine ning leidis aset vahetult enne volbriööd, andes vestlusele loomuliku ja tähendusliku raami.

Alustasime mõnusa mõtisklusringiga pimeduse teemal. Juttu tuli hirmudest - nii neist, mis seostuvad lapsepõlve ja kujutlusvõimega, kui ka nendest, mis on peidetumad ja ajas muutunud. Vestlusesse põimusid mõtted volbripäevast ning eesti rahvajuttude tagamaadest. Esile kerkisid küsimused, et miks on pimedus neis lugudes nii olulisel kohal ja millest need tegelikult räägivad.

 

Jagati isiklikke mälestusi ja sooje meenutusi lapsepõlvest. Meenutasime hetki, kus pimedus, hirm ja põnevus käisid käsikäes ja andsid meie igapäevasele maailmale sügavama tähenduse. Selline mõtisklev ja usalduslik õhkkond lõi hea pinnase liikumiseks edasi juba mängulisemalt. 

 

Vestlusring jätkus vahva hundimänguga, kus tuli välja selgitada, kes on need libahundid, kes igal ööl mõne külaelaniku endaga kaasa viivad. Linnaelanikud püüdsid küll süüdlasi paljastada, kuid see ei osutunud sugugi lihtsaks ülesandeks. Süüdistusi, segadust ja vassimist jagus kõigile. Õpetajatel ja näitlejatel on ilmselt rohkem ühist, kui esialgu arvata võiks. Rollid tulid igatahes välja väga  veenvalt. Paraku osutus oht olevat seal, kus seda kõige vähem oodati ja seda täpselt nii, nagu volbripäevale kohane - seekord  jäid peale libahundid.

Mäng tõi kaasa elavaid arutelusid ja elevust ning sidus kogu selle loo mõnusalt üheks tervikuks. Korraga oli meil võimalus olla mõtisklev ja mänguline ning samas tuletas meelde, kui oluline on vahel peatuda ja üksteist kuulata. Kindel on see, et see vestlusring ei jää meie viimaseks. Soov selliseid hetki koos kogeda on igal juhul idanema hakanud.