Meie Eesti... 24. veebruar direktor Anne Kalmus
Eesti Vabariik saab 105– aastaseks. See ei ole ühe riigi jaoks küll kõrge vanus, kuid selle aja sisse on mahtunud mitme inimpõlve jagu rõõmu ja kurbust, nii enesteostust kui eneseteostuse võimalusest ilma jäämist. Viimased 30 aastat oleme saanud olla vabad inimesed oma riigis, kes saavad elada oma soovide ja tõekspidamiste järgi.
Riik ei ole aga asi, mida saame käega katsuda. Riigi loovad inimesed. Alati on riigiga rahulolematuid, samuti on neid, kes arvavad, et me pole kunagi varem nii hästi elanud nagu praegu. On neid, keda poliitika üldse ei huvita ning neid, kes on sedavõrd poliitikast läbi imbunud, et tavakodanikul on raske aru saada nende siirusest või sellest, mida nad päriselt mõtlevad. Poliitika on nagu täiskasvanute sõnaosav mõttemäng, kus kokku saab kirev seltskond ühiskonna liikmetest.
See, mida me riigina saavutame, sõltub aga sellest, kas peale jääb tarkus, ettenägelikkus, suure pildi nägemine või hoopis populism ja teostamatud lubadused. Tark rahvas ei lase end petta, vaid teeb õiged valikud. Kui aga valikud ei too soovitud tulemust, siis peame hoopis iseenda tarkusega veel vaeva nägema. Rahuaeg võimaldab meil rahvana areneda ja oma vigadest õppida, et igal järgneval korral teha veelgi paremaid valikuid.
Täna ei saa me kahjuks rääkida ainult rahust. Aasta tagasi saime kinnitust sellele, kui habras võib olla vabadus. Kuidas kusagil saab rahuaja hommikust esimese raketi kukkumisega sõjaaja hommik. Sõda, mille iga minutki tundub igavikuna, rääkimata juba aasta kestnud õudustest ja hirmust, mida üks riik ja rahvus peavad läbi elama. Siinkohal ei tohi unustada, et inimesed ei kannata ainult Ukrainas, sest kannatusi jagub ka mujal maailmas - olgu see näljahäda, terrorism, usukonfliktid, maavärinad jm.
Sõda ja rahu saab defineerida mitmeti, kuid minu jaoks on rahu see, kui inimelul on hindamatu väärtus ja sõda see, kui keegi järsku võtab õiguse otsustada, et inimelu ei ole enam väärtuslik. Oleme õnnelikud, sest meie elud on täna hindamatu väärtusega ja me kõik saame Eesti riigi kestmisesse oma panuse anda- terve elu teadmisi ja oskusi kogudes, hästi tööd tehes, mõnuga puhates, austades oma vanemaid, hoolitsedes oma laste eest, hoides elukeskkonda, olles sõbralik ja empaatiline teiste inimeste vastu, tundes oma ajalugu ning väärtustades eesti keelt. Kutsun kõiki üles mõtlema iga kord, kui kasutame eestikeelse sõna asemel võõrkeelset sõna. Kas tõesti näivad võõrad sõnad meie keele sõnadest suurematena? Kas me üldse mõtleme, miks me seda teeme? Oma hümni, lippu ja riigipühasid oleme hästi hoidnud. Hoidkem ka eesti keelt – maailmas ainulaadset mõtlemise, loomise, mängimise ja mäletamise viisi – kui hindamatut varandust. Keel on rännak ja selles peitub meie esivanemate lugu - meie rahvuse aja lugu.
Mõtisklesin, milliseid lilli ma Eestile kingiksin... Kimpu köidaksin ma nurmenukke, tõrvalilli, punast ristikut, härjasilmi ja kindlasti rukkililli. Täna saab igaüks mõttes kokku panna oma lillekimbu Eestile, et öelda „aitäh“. Aitäh nende ilusate põliste metsade eest, aitäh meie tublide ja tarkade inimeste eest, aitäh meie kultuuri ja uskumuste eest, aitäh meie väga kauni ja erilise eesti keele eest.
Vaata Eesti, milliste suurepäraste tegudega oled sa hakkama saanud!
Täname, et meil on Paikuse Kool, sest meiegi oleme killuke Eestist...
Elagu, Eesti!
Eesti Vabariik saab 105– aastaseks. See ei ole ühe riigi jaoks küll kõrge vanus, kuid selle aja sisse on mahtunud mitme inimpõlve jagu rõõmu ja kurbust, nii enesteostust kui eneseteostuse võimalusest ilma jäämist. Viimased 30 aastat oleme saanud olla vabad inimesed oma riigis, kes saavad elada oma soovide ja tõekspidamiste järgi.
Riik ei ole aga asi, mida saame käega katsuda. Riigi loovad inimesed. Alati on riigiga rahulolematuid, samuti on neid, kes arvavad, et me pole kunagi varem nii hästi elanud nagu praegu. On neid, keda poliitika üldse ei huvita ning neid, kes on sedavõrd poliitikast läbi imbunud, et tavakodanikul on raske aru saada nende siirusest või sellest, mida nad päriselt mõtlevad. Poliitika on nagu täiskasvanute sõnaosav mõttemäng, kus kokku saab kirev seltskond ühiskonna liikmetest.
See, mida me riigina saavutame, sõltub aga sellest, kas peale jääb tarkus, ettenägelikkus, suure pildi nägemine või hoopis populism ja teostamatud lubadused. Tark rahvas ei lase end petta, vaid teeb õiged valikud. Kui aga valikud ei too soovitud tulemust, siis peame hoopis iseenda tarkusega veel vaeva nägema. Rahuaeg võimaldab meil rahvana areneda ja oma vigadest õppida, et igal järgneval korral teha veelgi paremaid valikuid.
Täna ei saa me kahjuks rääkida ainult rahust. Aasta tagasi saime kinnitust sellele, kui habras võib olla vabadus. Kuidas kusagil saab rahuaja hommikust esimese raketi kukkumisega sõjaaja hommik. Sõda, mille iga minutki tundub igavikuna, rääkimata juba aasta kestnud õudustest ja hirmust, mida üks riik ja rahvus peavad läbi elama. Siinkohal ei tohi unustada, et inimesed ei kannata ainult Ukrainas, sest kannatusi jagub ka mujal maailmas - olgu see näljahäda, terrorism, usukonfliktid, maavärinad jm.
Sõda ja rahu saab defineerida mitmeti, kuid minu jaoks on rahu see, kui inimelul on hindamatu väärtus ja sõda see, kui keegi järsku võtab õiguse otsustada, et inimelu ei ole enam väärtuslik. Oleme õnnelikud, sest meie elud on täna hindamatu väärtusega ja me kõik saame Eesti riigi kestmisesse oma panuse anda- terve elu teadmisi ja oskusi kogudes, hästi tööd tehes, mõnuga puhates, austades oma vanemaid, hoolitsedes oma laste eest, hoides elukeskkonda, olles sõbralik ja empaatiline teiste inimeste vastu, tundes oma ajalugu ning väärtustades eesti keelt. Kutsun kõiki üles mõtlema iga kord, kui kasutame eestikeelse sõna asemel võõrkeelset sõna. Kas tõesti näivad võõrad sõnad meie keele sõnadest suurematena? Kas me üldse mõtleme, miks me seda teeme? Oma hümni, lippu ja riigipühasid oleme hästi hoidnud. Hoidkem ka eesti keelt – maailmas ainulaadset mõtlemise, loomise, mängimise ja mäletamise viisi – kui hindamatut varandust. Keel on rännak ja selles peitub meie esivanemate lugu - meie rahvuse aja lugu.
Mõtisklesin, milliseid lilli ma Eestile kingiksin... Kimpu köidaksin ma nurmenukke, tõrvalilli, punast ristikut, härjasilmi ja kindlasti rukkililli. Täna saab igaüks mõttes kokku panna oma lillekimbu Eestile, et öelda „aitäh“. Aitäh nende ilusate põliste metsade eest, aitäh meie tublide ja tarkade inimeste eest, aitäh meie kultuuri ja uskumuste eest, aitäh meie väga kauni ja erilise eesti keele eest.
Vaata Eesti, milliste suurepäraste tegudega oled sa hakkama saanud!
Täname, et meil on Paikuse Kool, sest meiegi oleme killuke Eestist...
Elagu, Eesti!
